Arvutid ja paragrahvid

Sellel nädalal läbi töötatud Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatu “The Case for Copyright Reform” teises peatükis pakutud lahendused autoriõiguste reformimiseks on minu meelest igati õigustatud. Me kõik, kes me tänasel päeval avalikus internetiruumis tegutseme ja töötame mõistame, et tänasel moel me enam jätkata ei saaks. Olen enam kui kindel, et enamik meist ei ole valmis ning ei soovi oma privaatsusest loobuda ja seetõttu tuleb seadusandlust uuendada. Antud moel jätkates oleme me kõik, vähemal või suuremal määral, seaduse silmis justkui illegaalid.

Meenutades, kuidas pärast 2001. aastat on suurenenud internetipõhiste teenuste, näiteks voogvideo tähtsus, näib loogiline, et üks digitaalse ühtse turu peamisi eesmärke peaks olema territoriaalsete piirangute kaotamine ja teenuste juurdepääsetavuse toetamine. Sellist progressi võib pidada digitaalse ühtse turu lahutamatuks ja seesmiselt tingitud koostisosaks ning see on tähtis samm ettevõtete uuenduslikkuse ja konkurentsivõime toetamisel. Uusimat tehnoloogilist arengut on seostatud loometegevuse tõusuga, kuid teoste autorite tasu sõltub aina rohkem nende positsioonist läbirääkimistel internetiteenuse pakkujate või muude vahendajatega, kes aitavad nende teoseid avalikkuse ette tuua. Seetõttu on vajalik välja töötada õiguslik kontekst, mis parandaks autorite seisundit lepingulistes suhetes. Samuti on tähtis paika panna konkurentsi soodustavad meetmed, nagu interneti neutraalsus ja avatud vormingu eelistamine, et vähendada konkureerivate teenusepakkujate tegevuse alustamise takistusi ja vältida monopolide tekkimist. Seega olen nõus autorite poolt pakutud lahendusega vähendada autoriõigusi 20 aasta peale ning samuti ka registratsiooni 5-aastase uuendusega. Interneti laialdane levik maailmas on viinud olukorrani, kus peaaegu igaühe tegevus on seotud autoriõigusega. Seega on autoriõigusel enamiku kodanike elus tähtis koht ja seda õigusvaldkonda tuleks kindlasti uuendada, et see vastaks kõigi kasutajarühmade vajadustele. Selleks on vaja uuesti tasakaalustada õiguse omajate huvid ja tavainimeste võimalused tegevuseks, mis on nende sotsiaalse, kultuurilise ja majandusliku elu jaoks vajalik, kuid mis jäi mineviku tehnoloogilises keskkonnas autoriõiguse kohaldamisalast välja.

Asjakohane näide sellisest kohandamisvajadusest on küsimus, kas ja kuidas tuleks kaitsta arhitektuuri avalikus ruumis. Minevikus piirati seadusega arhitektuuri kaubanduslikku ekspluateerimist postkaartide masstootmise näol. See ei puudutanud tavalist puhkajat, kelle tehtud fotosid nägi tõenäoliselt vaid väike lähikondsete ring. Tänapäeval võib aga iga inimene luua digikujutise, selle internetti üles laadida ja võib-olla täiesti teadmatult kõigile maailma internetikasutajatele kättesaadavaks teha. Arvestades, et kirjeldatud viisil tegutsevad miljonid inimesed, on selge, et autoriõigus saab praktiline ja õiglane olla ainult siis, kui avalike hoonete ja skulptuuride kujutised autoriõiguse kaitse alt välja jäetakse, et mitte panna igapäevast internetitegevust liiga suure surve alla.

Tänapäevane seadusandlus ei kajasta ka meedia tehnoloogilist ühtesulandumist, mis on põhjalikult muutnud seda, kuidas kasutajad loovad, tarbivad ja suhtlevad. Samas on see muutus tekitanud vajaduse sõnastada autoriõiguse erandid tehnoloogiliselt neutraalsemalt ja tulevikukindlamalt. Aina sagedamini kasutatakse tsiteerimisel audiovisuaalset materjali, näiteks tava illustreerida mõtteavaldusi või meeleolusid animeeritud gif-kujutiste abil, mis kujutavad endast minikatkendeid populaarsetest filmidest, telesarjadest või spordivõistlustest. 

Kuna internet on võimas platvorm, kus igaüks kes vähegi soovib ja piisavalt tahab, suudab midagi ägedat korda saata siis usun siiralt, et iga vähegi loovam loomeinimene leiab endale sealt ka võimaluse kuidas raha teenida. 

Sharing is caring!