Filmi "Good Copy, Bad Copy" arvustus

Vaatasin päris huvitavat Taani dokumentaalfilmi "Good Copy, Bad Copy", mis rääkis taaskord autoriõiguste teemadest, ent veidi omamoodi võtmes. Täpsemalt käsitleti filmis konflikti praeguse autoriõiguse seaduse ja hiljutiste tehnoloogiliste arengute vahel, mis võimaldavad autoriõigustega kaitstud materjali inimestel hõlpsasti omavahel jagada. Film teeb kiire tiiru ümber maailma, näidates vaatajatele kuidas erineb kunsti ja kultuuri suhtumine maailma eri paigus nagu näiteks Nigeerias, Rootsis, Brasiilias, UKs ja USAs. Kui Ameerikas on piraatlus suureks probleemiks ning selle tõttu jääb muusikatööstusel igal aastal saamata miljardeid dollareid, siis näiteks Nigeerias, peetakse seda halvaks tavaks ning kellelgi ei tule mõttesegi, et ta peaks kohaliku artisti loomingut illegaalselt kuulama. Kuid välismaiste artistide muusika soetamine illegaalselt on seal täiesti aktsepteeritav.

Filmis toodi välja ka ThePirateBay skandaal, kus probleem tekkis sellest, et USA muusikatööstuse ning seaduse järgi oli leht ebaseaduslik, kuid Rootsi seaduste järgi, kus ka veebileht loodi, oli kõik seaduslik. Mõneks ajaks suutsid ametivõimud lehe ka maha võtta, kuid üsna kiirelt saadi leht ka uuesti üles. Tänasel päeval ei näe lehe loojad enam võimalust, et seaduslikult võiks lehega probleeme tekkida.

Kõige enam meeldis mulle selles filmis Peter Jenneri vaatenurk ja lähenemine piraatlusele ning selle tulevikule. Ta leidis, et piraatlus ei saa toimida ilma tarbijateta ning seega seni, kuni keegi neid teenuseid kasutab, ei kao ka piraatlus kuhugi. Tema meelest on kõige suuremaks probleemiks tänases autoriõiguste maailmas just plaadifirmade aegunud ärimudel, mis tänapäeva tehnoloogilisel ajastul toob endaga kaasa vaid ühiskonna arengu aeglustumise.

Kokkuvõtvalt leian, et film oli toredalt ja isegi kergelt humoorikalt üles ehitatud - lihtne vaadata ja kõigile arusaadav. Veidi andis tunda ka põhjamaine lähenemine, kus pausidel ja vaikuse momentidel oli tunda kandvat jõudu.. :) Film on hea võimalus kiire ülevaate saamiseks piraatlusest üldiselt ja näitab, et piraatlus kui selline ei olegi üldse üdini halb nähtus mille vastu peaks võitlema, vaid pigem peaksime me olukorraga kohanema ja oma mõttemaailma ning ärimudeleid vastavalt uuendama.

Kui kellelgi huvi tekkis, siis film ise saadaval siin.

WR: Töötaja privaatsus töökohal - probleem või mitte?

Privaatsus üldiselt on minu meelest hästi huvitav teema, mida on saanud antud kursuse raames korduvalt läbi mõelda ja arutleda. Ometi toodi sisse minu jaoks uus mõte - privaatsus töökohal. Ei olegi selle teema peale ise pikemalt peatuma jäänud. Töötan ettevõttes, kus üldiselt selle teemaga probleeme ei ole olnud ja hästi ei usu, et ka tulevikus võiks tekkida. Kuna meil on ettevõttes üsna vaba keskkond, ei ole tundnud ka vajadust täpsemalt uurida, mis andmeid ettevõte minu arvutis toimuvast talletab ja kui kaua. Iseenesest võib olla tasuks lähemalt uurida. Kuna mulle endale meeldib ka isiklikud asjad tööasjadest eraldi hoida, siis kasutan isiklikuks otstarbeks pigem oma privaatset e-maili kontot ja töö asjadeks töö oma - seega ei ole ka siin probleeme tekkinud. Ei usu ka eriti, et töötajatel peaks tööajal isiklike teemadega tegelemine otseselt keelatud või kuidagi pidi piiratud olema. Eeldan, et täiskasvanud inimesed teavad ise kuidas oma aega otstarbekalt kasutada. Samuti võib elus kõiksugu asju ette tulla - vahel on vaja isiklike asjadega rohkem tegeleda ja teinekord jälle on vaja tööl rohkem pingutada ja isiklikust ajast aega varastada.. Seetõttu hindan ja austan pigem suhtumist, et kui töö on tehtud, siis on kõik ok ja kui töö tehtud ei ole, siis on see töötaja enda probleem, mis päädib siis ilmselt juba mingisuguste muude sanktsioonidega.

Minu kergeks pettumuseks keskenduti antud töö puhul peamiselt e-mailindusele ja kergelt puudutati ka hästi üldiselt kiirsuhtluskanaleid, kuid teemaga oleks võinud vabalt ka palju laiemaks minna ning lisada veel erinevaid aspekte. Üks tänasel päeval kindlasti olulisi ja arvestatavaid aspekte on kogu sotsiaalmeedia maastiku käsitlemine töökohal, nagu näiteks Facebook, Instagram ja Twitter. See on üldiselt iga inimese eraelu puudutav valdkond, mis paraku on loomulikuks osaks tänapäeva inimese igapäeva elust. Tööandjatel tuleb kindlasti ühel hetkel otsustada, kas ja kuidas sotsiaalmeedia kanalite kasutamist tööajal piirata. Sellel teemal ka üks pikem arutelu leitav siit.

Lisaks sellele on USAs näiteks teinekord suureks probleemiks tööandjate liigne tungimine töötajate eraellu, uurides nende tervislikku tausta. Kui palju peaks tööandja ikkagi töötaja tervise kohta teadma? Kas see on okei, et tööandja uurib töötaja tervisliku ajaloo kohta? Kusagil läheb ka siin piir, mida on keeruline kindlaks määrata. Oleks ju hea, kui tööandja teaks, kui töötajal on näiteks langetõbi, et ta teaks valmis olla kui töötajal krambid tekivad ja teaks mida ette võtta. Samuti oleks hea teada ka, kui inimesel mõni muu tõsisem tervisehäda on, millega tööandja arvestada saaks. Samas, see kas ja milliseid rasestumisvastaseid vahendeid töötaja kasutab, tundub küll juba ilmselge liialdusena. Huvitav lugemine sellel teemal:
https://www.boston.com/jobs/jobs-news/2016/02/18/are-employers-really-using-data-to-monitor-workers-health

Kokkuvõtvalt leian, et töö oli korralik ja huvitav, kuid teema laia püstituse tõttu oleksin oodanud veidi ulatuslikumat lähenemist. Lisaks e-kirjadele oleks võinud käsitleda ka sotsiaalmeediat, telefoni kasutust, üldist arvuti kasutust jne. Mõnus lugemine, mis iseenesest pani mind edasi mõtlema ja filosofeerima, seega kindlasti oleks ruumi teemat edasi arendada.

Viide tööle: https://wiki.itcollege.ee/index.php/I026_-_Kevad_2017_-_T%C3%B6%C3%B6taja_privaatsus_t%C3%B6%C3%B6kohal_-_probleem_v%C3%B5i_mitte?

Eetikakoodeksitest

Selle nädala ülesandeks oli mõne suurema IT ettevõtte eetikakoodeksi analüüs. Antud teemal veidi mõtiskledes, meenus mulle Apple'i mõne aja tagune skandaal. See oli seotud nende FBIga koostööst keeldumisega. FBI nõudis, et Apple avaks nendele ühe süüdimõistetud narkodiileri iPhone'i, et ametivõimud saaksid sealsele infole ligi, kuid Apple keeldus seda tegemast. Lõppes see lugu isegi kohtus ja minu teada Apple'it soosivalt. Kõigest sellest saab lähemalt lugeda siit. Igaljuhul tekitas too juhtum minus huvi nende eetikakoodeksi vastu ning otsustasin sellega lähemalt tutvuda.

Eraldiseisvat eetikakoodeksit Apple'i kodulehelt ja mujalt interneti avarustest ma leida ei suutnud aga nende Business Conduct'i, mis ka eetilist osa kattis, leidsin siit.

Üldiselt sellele peale vaadates, ei erine see olulisel määral ülejäänud suurfirmade ärieetika reeglitest. Tuuakse põgusalt välja Apple'i eetikakoodeksi 4 kõige olulisemat alustala:

Ausus
Austus
Konfidentsiaalsus
Seaduskuulekus

Lisaks räägitakse pikalt Apple'i töötajatele kehtivatest käitumisreeglitest tööl: kuidas ennast Apple'i töötajana esitledes väljendada, kuidas firma aktsiatega toimetada, kuidas huvide konflikti mitte sattuda jne. Täiesti standardsed suurettevõttele kohased reeglid. Sellele järgneb veidi tehnilisem osa, kus tuuakse välja kõik patendi, autoriõiguste, rahapesu, tehniliste standardite, kaubamärgi ja Apple'i identiteediga seonduv. Seejärel käsitletakse ka veidi veel kasutajatele suunitlust, nende konfidentsiaalsust, nendele kingituste tegemist ja kinkide vastu võtmist, suhteid konkurentidega ja ka avatud koodi kasutamise tavasid. Ja kõige lõpuks käiakse üle veel ka valitsuse esindajatega suhtlemise reeglid, töötajate valimise protsess, heategevuslikud toimingud ja ka töökeskkonna ja tervise teemalised punktid.

Kokkuvõtvalt leian ma, et midagi eriti uut ja huvitavat ma nende eetiliste väärtuste kohta teada ei saanud. Ootasin ise nendelt isegi rohkem kasutaja privaatsust ja isikuandmete kaitset puudutavaid tugevaid hoiakuid ja argumente, kuid neid ma seekord siiski kahjuks sellest dokumendist välja ei lugenud. Usun, et need on paljuski täiesti iseenesest mõistetavad reeglid ja väärtused, mida iga suurem/väiksem ettevõte võiks ja peaks järgima. Seega väärt lugemine oli ta siiski.

Andmeturve: tehnoloogia, koolitus ja reeglid

Selle nädala teemaga lähemalt tutvudes meenusid mulle kaks olukorda, kus täiesti süütud ja heasoovlikud inimesed interneti pahalaste küüsi on sattunud.

Esimene kord meenus mulle nii umbes 10 aasta tagusest ajast, kus ma ise ühes suuremas pangas tellerina töötasin. Ühel heal päeval astus minu ette üks armas naisterahvas, kes oli nii umbes 50ndates aastates ja täielikult mõistuse juures. Ta rääkis mulle, et soovib teha ühte suuremat ülekannet oma tuttavale Sveitsis ning tuli selleks panka, et ta oli oma interneti panga koodid hiljuti just ära kaotanud. Kui ma temalt täpsemat infot küsisin, et kellele ja kuhu panka ja millisele arvele ta ülekannet soovib teha, võttis too oma kotist välja kokkumurtud paberi. See oli väljatrükk tema e-mailist, mille oli selle tuttava käest saanud. Kirja lähemalt uurides, tundus see kõik mulle kuidagi kahtlane, kuid ei tahtnud ka liigselt uudishimulikuna tunduda. Otsustasin siiski asja veidi lähemalt uurida ja küsisin naiselt ikkagi, kuidas ta selle tuttavaga üksteist tunnevad? Seejärel selgus, et ta tegelikult ei tunnegi seda härrat, aga too olla talle hiljuti väga meeleheitliku kirja kirjutanud, kus ta temalt abi palus ja raha ülekandeks andmed jagas. Asi muutus minu jaoks veelgi kahtlasemaks, kui ta rääkis, et oli juba kuu aega tagasi mehele suurema summa raha maksnud, mille mees talle tagasi lubas maksta, aga enne seda oli naiselt veel veidi raha juurde küsinud. Otsustasin seejärel, et ei saa seda asja niisama minna lasta ja läksin juhataja jutule. Juhataja võttis asja enda hooleks, uuris asja veelgi põhjalikumalt ja läks hiljem naisega isegi politseisse. See juhtum on mul tänini selgelt meeles. Ma mäletan täpselt, kui kahju mul tookord sellest naiivsest naisterahvast oli ja kui abituna ma ennast tookord selles olukorras olles tundsin. 

Teine, esimesele korrale mõneti sarnane lugu, juhtus aga juba alles hiljuti ja ühe minu tuttavaga. Ühel päeval helises ta telefon ja seal kõneles keegi härra Microsofti töötaja ning väitis, et tema arvutis on mingi viirus ja selle hävitamiseks on tal vaja pääseda tema arvutisse. Kuna helistaja tundus minu tuttavale esinduslik ja pädev, siis ta uskus teda ja tõmbaski enda arvutisse soovitatud tarkvara kaugjuhtimise võimaldamiseks. Niipea, kui tarkvara sai arvutisse laetud, mõistis õnneks mu tuttav, et see ei ole kuigi loogiline ja tõmbas kiiresti arvuti ja interneti välja. Seejärel installeeris endale Windowsi uuesti. Hiljem muidugi selgus, et tema ei olnudki ainuke, kes seda laadi pettuse ohvriks langes. http://sakala.postimees.ee/4072413/microsofti-tootajana-esinenud-hakker-tungis-kooli-arvutisse

Kui esimesel juhul lõppes lugu päris kurvalt, siis teisel juhul oli õnneks inimesel piisavalt taipu ja nutikust, et ennast kõige hullemast tagajärjest päästa. Siiski on tunne, et pahalased muutuvad ajaga aina kavalamaks ja tulevad välja väga usutavate lugudega, et pahaaimamatute inimeste elu segada.

"Mitnicki valemi" kolm komponenti

Siinkohal oleks minu meelest kõige suurem osakaal teha koolitusel - inimesed saavad sel teemal ennast ise väga paljuski harida. Ka ühiskondlikul tasandil teavitustöö ei jookseks muidugi just kellegil mööda külgi maha. Kuigi sellised teemad on justkui ära leirdatud popmuusika hit, siis ilmselgelt on selle alast teadlikkust vaja inimestes siiski veelgi laiendada. Tehnoloogilise poole pealt, tasuks tavakasutajal kindlasti paigaldada arvutisse heal tasemel antiviirusprogramm, mis teda võimalikkest kahtlastest rünnakutest ja programmidest hoiataks. Ning reegilite poole pealt vaadatuna, tasuks inimestel oma e-posti haldus üle vaadata. Kindlasti tuleks luua kindel süsteem, mis sordiks välja kõiksugu kahtlase väärtusega e-mailid, et inimestel ei tekiks isegi mitte ahvatlust võõraid kirju avada. 

Teistmoodi IT

Minu jaoks üks inspireerivamaid erivajadustega inimestele suunatud tarkvara arendajaid on dr. Chieko Asakawa. Tema nägemus on, et disainides tarkvara võttes arvesse erivajadustega inimesed, on võimalik kasu saada tegelikult kõikidel. Ta on viimase kolme aastakümne jooksul aidanud edendada ja arendada mitmeid nägemispuuetega inimestega seotud tehnoloogilisi väljakutseid ning teinud sel alal hämmastavaid edusamme. Lisaks kõigele saavutatule, on tal ka kõrgelennulised ideed tulevikuks ning ma olen kindel, et tema panus selles valdkonnas on hindamatu. Üks tema viimase aja huvitavamatest kõnedest on saadaval näiteks siin: https://www.ted.com/talks/chieko_asakawa_how_new_technology_helps_blind_people_explore_the_world


Samas aga üks hiljutisi, kõige meeldejäävamaid ja liigutavamaid leiutisi on arvuti teadlase Haiyan Zhang'i poolt loodud Emma käevõru. See on mõeldud Parkinsoni tõbe põdevatele inimestele, kellel puudub igasugune teadlik kontroll oma liigutuste üle. Antud juhul oli Haiyan'i motivaatoriks ja peamiseks ajendiks aidata 32 aastat Emmat, kes on graafiline disainer ja kellel ei olnud peale diagnoosi saamist võimalik enam ei kirjutada ega ka joonistada. See viis selleni, et Haiyan hakkas uurima, kuidas tal oleks võimalik Emmat, ja temaga sarnase murega inimesi, aidata. Ta leidis inspiratsiooni spetsiaalsetest lusikatest, mis on mõeldud Parkinsoni tõve põdevatele inimestele ja lõi sarnase loogikaga ülesehitatud toote. Inimene peab käel kandma spetsiaalset käevõru, mis vibreerib vastupidiselt Parkinsoni tõvest tulenevatele vibratsioonidele inimese käes ning seega leevendab tunduvalt kokkuvõttes käe üldist vibratsiooni. Tänu sellele saab Emma taas üle pika aja kirjutada ja joonistada. See on kindlasti suurepärane abimees kõikidele, kes sellise haiguse tõttu kannatavad. Täpsemat infot võib leida siit: http://www.bbc.com/news/av/magazine-38208814/the-invention-that-helped-me-write-again

Kasutatavusest veebis

Eesti ametlikud infosüsteemid on kahjuks tuntud enda killustatuse ja erineva UX-i poolest näiteks.
Kasvõi näiteks statistikaamet - seoses paari koolitööga olen nende lehele viimasel ajal tihemini sattunud kui varem. Tuleb tunnistada, et kasutajakogemus jäi minu hinnangul alla igasugust inimlikkuse piiri. Lihtsalt võimatu oli vajalikku infot kiiresti leida. Selline infosüsteem, mida kasutavad kindlasti tuhanded Eesti inimesed võiks ikkagi olla lihtsasti kasutatav ja mõistetava ülesehitusega. Lisaks sellele on algusest peale ja ka tänasel päeval kasutajale meelehärmi tekitanud eesti.ee leht - lihtsalt piinlik on sellist disaini isegi vaadata, rääkimata kellelegi teisele näitamisest.

Samas kõik Google-i tooted on disainitud sarnaselt töötama. Kõik nende tooted (Gmail, Gdocs, Gmaps, Gphotos jne) töötavad laitmatult tsentraliseeritud UX ja visuaalse disaini põhjal.
Kasutaja logib oma Google kontoga sisse ja juba pääsebki ta ka kõikidesse muudesse kanalitesse lihtsasti ligi. Nad ongi põhimõtteliselt nagu üks süsteem, kus erinevad teenused sulanduvad ühtseks tervikuks. Kuna kõik erinevad funktsioonid on omavahel seotud, ei pea kasutaja pidevalt jälle uue kasutaja looma või uuele lehele sisse logima. Kõik toimib lihtsalt, loogiliselt ja kasutaja jaoks isegi märkamatult, navigeerudes nende vahel ei pane üldse tähele, et oleks erinevaid asju kasutanud.

Ma leian, et Eesti e-süsteemid võiksid samuti laitmatult koos töötada. See oli vanasti vähemalt eesti.ee mõte, aga nüüd on tunne, et liigutakse pigem hoopis kiviaega tagasi..

Ühe tarkvara arendus- ja ärimudeli analüüs

Seekord vaatlen lähemalt Saas'i ja Scrumi.

Tarkvara kui teenuse (ingl. Software-as-a-Service - SaaS) kasutamine tarkvara ärimudelina on üks võimalikest pilvelahendustest, mis on aasta-aastalt järjest rohkem populaarsust kogunud ning seda rakendatakse tarkvara ettevõtete poolt üha enam. Lahenduse lihtsusest tulenevalt eelistavad sageli kliendid tarkvara kui teenus mudelit traditsioonilisele tarkvara pakkumisele. Tuntumad näited SaaS lahendustest on Gmail ja Dropbox. Eesti ettevõtetest võib näitena tuua Toggl-i, mis võimaldab tööaja mõõtmist, ja Pipedrive-i, mis võimaldab ettevõtte müügitoru hallata jne. Edasi analüüsikski SaaS lahenduse eeliseid Pipedrive-i näitel.

Üks viimase ajastu trende on nimelt ettevõttete tarkvara tarbijastumine (consumerization), mis tähendab, et uut tarkvara ostvad ettevõtted või tarbijad eeldavad, et kõik tooted oleks sama lihtsad kasutada nagu näiteks Facebook. Sedalaadi muutused tarbija ootustes on viinud tarkvara ettevõtteid keskenduma oma toodete puhul rohkem üldisele tarbija kogemusele, et saada neid sama innukalt oma toodet kasutama. Kuna SaaS lahendus pakub kliendile just sedalaadi oodatud lihtsust, on ka Pipedrive just seda teed läinud. Sarnaselt DropBoxile pakuvad ka nemad oma klientidele vastavalt nende soovile just kasutusaja põhist teenust, mis muudab toote kasutamise kliendile väga mugavaks.
SaaS lahendus tagab ka nende klientidele hea ligipääsu nii rakendusele kui ka andmetele. Andmed pilves on ligipääsetavad igal ajahetkel, sõltumata asukohast, vajalik on ainult internetiühendus. See võimaldab klientidele vajaliku paindlikkuse ja vabaduse. Ilmselt paljuski just tänu nende ärimudeli lihtsusele ongi nad tänaseks niivõrd edukaks osutunud.

Arendusmudelitest on minu jaoks siiski kõige südamelähedasem Scrum. Seda ilmselt seetõttu, et olen pikka aega sellega ise lähedalt kokkupuutunud. Töötan ettevõttes, kus arendustöö käib peamiselt 2-nädalaste spintidena, seega küllaltki lühikestes tsükklites. See võimaldab minu meelest läheneda projektile paindlikult, ent samas seab ka väga konkreetsed piirid ja limiidid sellele, millega parasjagu tegeletakse ja kuhu on tiimi fookus suunatud. Kuna meie projekti näol on tegemist suhtlustarkvaraga, mida eeldatavasti kasutavad miljonid inimesed kogu maailmas, siis oodatakse projektilt ennekõike ajaga kaasas käimist ja kiiret reageerimisvõimet. Seda kõike kahjuks Waterfall mudeliga saavutada ei oleks kuidagi võimalik. Samuti meeldib mulle selle mudeli puhul selle nö inimlikkus. Aja ja ressursside efektiivne planeerimine, pidev vajadus hetke olukorraga kohaneda, tulemuste ülevaatus ja eneseanalüüs on vaid mõned näited mudeli argipäevalisusest.

Häkkerid

Sel nädalal sai piilutud veidikene häkkerite maailma - maailma, millest minusugusel algajal IT-tudengil suuremat ettekujutust siiani ei olnud. Enamasti ikka kajastatakse meedias pigem just kräkkerite uusimaid vägitegusid. Sageli küll kahjuks eksiklikult just häkkeritele viidatuna.

Keskendudes aga Eric S. Raymondi artiklile "How to  Become A Hacker", kus autor kirjutas väga põhjaliku ülevaate häkkerist kui eraldiseisvast inimtüübist ja tõi välja ka hulgaliselt erinevaid aspekte, kuidas häkkeriks saada. Minu vaimusilmas on häkker siiani figureerinud sellise ehtsa arvutinohikuna, kes peidab ennast pikkadeks tundideks arvutiekraani taha ja sukeldub seal oma fantaasiamaailma, kus ta on hinnatud ja oskuslik panustaja ning kes suudab seal palju väärtuslikku korda saata.

Eric S. Raymondi artiklit lugedes jääb häkkerist aga miskipärast hoopis teistsugune pilt. Tema kirjeldab häkkerit kui oskuslikku, intelligentset ja töökat inimest, keda motiveerib tegutsema eelkõige tugev sisemine tung maailmas midagi head korda saata. Siinkohal tekib minu peas aga vastuolu - kui sa oled oskuslik, intelligentne ja töökas inimene, siis miks sa peaksid oma aega kulutama tasuta töö tegemisele? Kas esmatähtis ei ole mitte enda ja oma lähedaste heaolu? Kogu see vabavara arendamise ja levitamise idee kui selline on igati tore ja meeldiv, aga kas selline praktika ei ole mitte pigem rikaste inimeste pärusmaa? Nende, kes ennast ja oma perekonda suudavad kenasti ülevalhoida ja kellel on võimalik oma vabast ajast tegeleda maailma valukohtade parandamisega.

Eric S. Raymond kirjutab muidugi ka häkkerlikust suhtumisest, kus nad usuvad vabadusse ning vastastikusse vabatahtlikku abistamisse. Ma olen sellega igati nõus, kuid leian, et siis sul peab ikka väga palju vaba aega käes olema, kui sa sellise asjaga tõsisemalt tegeleda soovid. See ei kehti mitte ainuüksi IT vallas maailma abistamisele, vaid nii ka igas muus vallas.

Huvitav oli muidugi ka lugeda Eric S. Raymondi soovitusi selle kohta, kust tuleks alustada, et saada häkkeriks. Häkker on ju põhimõtteliselt mõneti ka IT prof ning selleks, et sinnani jõuda tuleks ilmselt suhteliselt sarnane tee läbi käia. Seega, igati soovituslik kirjandus kõigile, kes soovivad IT vallas algust teha.

IT-juhid

Sel nädalal võrdleme paari tuntumat IT-juhti, kes esindaks kaht erinevat juhitüüpi.

Ei ole otseselt minu moodi inimesi selliselt siltide järgi kategoriseerida, seega toon välja enda jaoks kaks viimasel ajal silma jäänud vastandlikku juhti IT-maailmast!

Olen hiljuti sattunud paaril korral lugema Elon Muski kohta. Tema tegemised on mingil ajahetkel mulle lihtsalt silma jäänud ja huvi pakkunud ning nii olen ka ilmselt nüüd tema käekäigul veidi rohkem silma peal hoidnud. Ta on minu meelest lihtsalt äärmiselt inspireeriv tüüp.

Kes veel ei tea, siis tegemist on 45 aastase miljardäriga, kes lõi X.com'i, millest hiljem sai PayPal ja mis seejärel müüdi eBay'le. Peale seda on Musk olnud fokusseeritud sellele, mille poolest ta tänasel päeval kõige tuntum on: SpaceX, Tesla Motors ja SolarCity. SpaceX'i eesmärgiks on kosmose reiside kaubanduslikuks muutmine, Tesla Motors teeb elektriautosid ja SolarCity on spetsialiseerunud kodude, kontorite ja lõpuks ka linnade päikese-energiaga varustamisele. Juba see nimekiri ütleb nii mõndagi ka inimese enda kohta. Ta on lihtsalt kogu oma keha ja hingega asja juures, tehes igat liigutust suure kire ja usuga maailma paremaks muuta.

Suurepärasel juhil peab olema visioon - ja mitte ainult teadmine kus sa oled vaid ja kindel siht ja arusaam sellest, kus sa soovid olla. Ja veelgi olulisem, kui visioon ise, on juhi võime seda oma järgijatele edasi anda. Muskil on see olemas! Lisaks kindlale ja selgele visioonile on Muskil ka silmapaistev soov maailma paremaks muuta. Mitte ainult sellist mõtteviisi kõva häälega kõigile reklaamides ja plakatitega vehkides, vaid pigem just eeskuju näidates. Oli tema ju see mees, kes lubas teistel autode tootjatel tasuta kasutada Tesla väärtuslikku patareide tehnoloogiat. Väidetavalt tegi ta seda seetõttu, et ta uskus, et Tesla Motors oli loodud selleks, et kiirendada taaskasutusliku transpordi arengut maailmas. Respect!

Peaaegu, et vastandina olen aga viimasel ajal meedia kajastustest lugenud Uberi juhi Travis Kalanick'i kohta. Võib olla olete isegi kuulnud juba teda ümbritsevatest skandaalidest ning temaga kaasas käivast karmikäelise ja konkreetse juhi mainest. Ometi ei tähenda see üldjuhul, ja nii ka tema puhul seda, et tegemist ei oleks eduka juhiga. On ikka. Vaevalt, et Uber oleks sellise edu kunagi ilma temata saavutanud. Oma agressiivse ja jõulise juhtimisstiili poolest võiks teda võrrelda ka Steve Jobs'iga. Väidetavalt ei olnud ka temaga koos töötamine just mingi eriline mee lakkumine. Ent ometi on ta täna üks tuntumaid ja hinnatumaid juhte maailmas, seda osaliselt muidugi tänu sellele, mida Apple tema juhtimise ajal suutis saavutada. Kuid siiski hinnatakse tänapäeva ärimaailmas enamasti läbipaistvat ja kaasavat kultuuri ning selline traditsiooniline käskiv ja kontrolliv juhtimisstiil ei ole kuigi aktsepteeritav. Selline lähenemine nimelt ei pruugi negatiivselt mõjutada mitte ainult juhi enda mainet, vaid hävitavalt mõjuda ka ettevõtte moraalile ja funktsioneerimisele.

IT-proff

Kes on IT-proff ja kuidas seda ära tunda?

Olles sellel teemal nädala jagu materjali läbi töötanud ja asja üle korralikult järele mõelnud, tekkisid minus järgnevad mõtted:

Meie materjalides oli juttu sellest, kuidas tänapäeval on trendiks IT vallas spetsialistide eelduste ja võimete laienemine. Tänapäeval ei piisa justkui enam sellest kui oled mingi konkreetse asja iseseisvalt selgeks õppinud, sisse töötanud ja omad konkreetses vallas hulgi-kogemusi. Minu meelest on siinkohal aga just vastupidine trend (see ei tähenda muidugi, et ma asjast kuigi täpselt ise teaks), aga niipalju kui mina IT tööturul ringi olen vaadanud, ei otsita seal mitte multi-funktsionaalseid IT-ala spetsialiste, vaid just spetsiifiliste kõrgete oskustega inimesi. Üha enam on tööpakkumised muutunud spetsiifilisemaks. A la: "Otsime Front-End arendajat, kes oskaks HTMLi, CSS´i ja JS´i" või siis "Vajame Back-End arendajat, kes tunneks ennast koduselt Python´it kasutades." Veelgi enam, teinekord on suisa töökuulutuse pealkirjas - "Otsime Ruby arendajat" või "Java arendaja vajatud!"
Lisaks sellele, et kõrgelt hinnatakse konkreetsete programmeerimiskeelte spetsialiste, olen täheldanud ka täiesti uute valdkonna spetsiifiliste suundade välja kujunemist. Ma arvan, et 10 aastat tagasi ei olnudki veel IT-alas selliseid ameteid nagu: sotsiaalmeedia turundus-spetsialist, IC-disainiinsener, kasutajaliidese ekspert, eraldi veebidisainer või siis viimase aja trendidest: "Otsime professionaalset Youtuber'it"!? jne. Sellest vaatevinklist vaadates on trend just pigem kitsamate spetsiifiliste oskuste suunal.

Samas, on minu meelest alati olnud professionaalsuse juures olulised ka sotsiaalsed oskused. Siinkohal ei ole see just alati määrava tähtsusega töökoha leidmisel, vaid pigem edasi jõudmisel.
Kui keegi soovib IT alal töötada vaikselt ja omaette, olles oma valdkonna spetsialist, siis usun, et selline asi on täiesti vabalt võimalik. Ka selliselt elaks ilmselt ära. Aga kui sa vähegi soovid kuhugi edasi jõuda, tiimis töötada või veelgi enam - mõnda tiimi juhtida, siis on sotsiaalsed oskused juba enam kui vajalikud. See on midagi sarnast võib-olla eelmise nädala teemaga, kus oli juttu kunstiinimeste raskustest IT maailmas raha teenida. Ka sealses valdkonnas oleneb minu meelest väga palju sellest, kui hästi sa suudad ennast turundada ja teistele oma oskusi müüa.

Üheks olulisemaks märksõnaks nii tänapäeva tööturul, kui ka individuaalse professionaalsuse saavutamisel, on minu meelest aga hoopis kirg (passion). See on midagi sellist, mis paneb nii sinul endal kui ka teistel su ümber silmad särama, ning tekitab indu ja soovi järjest paremaks saada, rohkem teadmisi ammutada ja uusi kogemusi koguda. Paljud tänased kiire tähelennuga IT alased idufirmad on oma edu saavutanud paljuski just tänu tohutule kirele asja vastu, mille kallal nad töötavad.

Arvutid ja paragrahvid

Sellel nädalal läbi töötatud Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatu “The Case for Copyright Reform” teises peatükis pakutud lahendused autoriõiguste reformimiseks on minu meelest igati õigustatud. Me kõik, kes me tänasel päeval avalikus internetiruumis tegutseme ja töötame mõistame, et tänasel moel me enam jätkata ei saaks. Olen enam kui kindel, et enamik meist ei ole valmis ning ei soovi oma privaatsusest loobuda ja seetõttu tuleb seadusandlust uuendada. Antud moel jätkates oleme me kõik, vähemal või suuremal määral, seaduse silmis justkui illegaalid.

Meenutades, kuidas pärast 2001. aastat on suurenenud internetipõhiste teenuste, näiteks voogvideo tähtsus, näib loogiline, et üks digitaalse ühtse turu peamisi eesmärke peaks olema territoriaalsete piirangute kaotamine ja teenuste juurdepääsetavuse toetamine. Sellist progressi võib pidada digitaalse ühtse turu lahutamatuks ja seesmiselt tingitud koostisosaks ning see on tähtis samm ettevõtete uuenduslikkuse ja konkurentsivõime toetamisel. Uusimat tehnoloogilist arengut on seostatud loometegevuse tõusuga, kuid teoste autorite tasu sõltub aina rohkem nende positsioonist läbirääkimistel internetiteenuse pakkujate või muude vahendajatega, kes aitavad nende teoseid avalikkuse ette tuua. Seetõttu on vajalik välja töötada õiguslik kontekst, mis parandaks autorite seisundit lepingulistes suhetes. Samuti on tähtis paika panna konkurentsi soodustavad meetmed, nagu interneti neutraalsus ja avatud vormingu eelistamine, et vähendada konkureerivate teenusepakkujate tegevuse alustamise takistusi ja vältida monopolide tekkimist. Seega olen nõus autorite poolt pakutud lahendusega vähendada autoriõigusi 20 aasta peale ning samuti ka registratsiooni 5-aastase uuendusega. Interneti laialdane levik maailmas on viinud olukorrani, kus peaaegu igaühe tegevus on seotud autoriõigusega. Seega on autoriõigusel enamiku kodanike elus tähtis koht ja seda õigusvaldkonda tuleks kindlasti uuendada, et see vastaks kõigi kasutajarühmade vajadustele. Selleks on vaja uuesti tasakaalustada õiguse omajate huvid ja tavainimeste võimalused tegevuseks, mis on nende sotsiaalse, kultuurilise ja majandusliku elu jaoks vajalik, kuid mis jäi mineviku tehnoloogilises keskkonnas autoriõiguse kohaldamisalast välja.

Asjakohane näide sellisest kohandamisvajadusest on küsimus, kas ja kuidas tuleks kaitsta arhitektuuri avalikus ruumis. Minevikus piirati seadusega arhitektuuri kaubanduslikku ekspluateerimist postkaartide masstootmise näol. See ei puudutanud tavalist puhkajat, kelle tehtud fotosid nägi tõenäoliselt vaid väike lähikondsete ring. Tänapäeval võib aga iga inimene luua digikujutise, selle internetti üles laadida ja võib-olla täiesti teadmatult kõigile maailma internetikasutajatele kättesaadavaks teha. Arvestades, et kirjeldatud viisil tegutsevad miljonid inimesed, on selge, et autoriõigus saab praktiline ja õiglane olla ainult siis, kui avalike hoonete ja skulptuuride kujutised autoriõiguse kaitse alt välja jäetakse, et mitte panna igapäevast internetitegevust liiga suure surve alla.

Tänapäevane seadusandlus ei kajasta ka meedia tehnoloogilist ühtesulandumist, mis on põhjalikult muutnud seda, kuidas kasutajad loovad, tarbivad ja suhtlevad. Samas on see muutus tekitanud vajaduse sõnastada autoriõiguse erandid tehnoloogiliselt neutraalsemalt ja tulevikukindlamalt. Aina sagedamini kasutatakse tsiteerimisel audiovisuaalset materjali, näiteks tava illustreerida mõtteavaldusi või meeleolusid animeeritud gif-kujutiste abil, mis kujutavad endast minikatkendeid populaarsetest filmidest, telesarjadest või spordivõistlustest. 

Kuna internet on võimas platvorm, kus igaüks kes vähegi soovib ja piisavalt tahab, suudab midagi ägedat korda saata siis usun siiralt, et iga vähegi loovam loomeinimene leiab endale sealt ka võimaluse kuidas raha teenida. 

Sharing is caring!

Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest

Tea, kus sa oled!

Sellega, et Interneti avarustes inimestega suheldes tuleks arvestada publikuga, puutun mina, rahvusvahelises firmas projektijuhina töötades, oma igapäeva töös alatasa kokku.
Igal hetkel - ka tarkvara rahvusvahelistele turgudele arendades tuleb selliseid asju arvesse võtta.
See, et mingid asjad tunduvad meile igapäevased ja igati normaalsed, ei tähenda et see oleks samamoodi ka teistes kultuuriruumides.

Kuna ma töötan rahvusvahelises ettevõttes projektijuhina, siis on minu igapäeva töös väga palju suhtlust erineva tausta ja kultuurilooga inimestega. Ühel hetkel pean ma samaaegselt suhtlema ühes grupichatis, kus on esindatud ainult meie Hiina partnerid, teises kus on ainult Eesti tiimi liikmed, kolmandas kus on ka meie USA kolleegid ning neljandas, kus on ainult ühe konkreetse toote arendajad igalt poolt maailmast. See toob endaga kaasa pideva ümberlülitamise protsessi ühelt
stiililt ja keelelt teisele. Olen täheldanud, et Hiinlastele näiteks meeldib enese väljendamisel kohutavalt palju emotikone ja mojisid kasutada. Alguses oli see mulle äärmiselt võõras, kuna ma ise neid nii palju siiani kasutanud ei ole. Ühel hetkel aga märkasin, et nendega suheldes kasutan ma pidevalt igasuguseid emotikone ja mojisid. Ometi kusagil mujal chattides ma neid üldse ei kasuta. Kuna meie USA kolleegide seas on aga pigem vanema generatsiooni inimesed ja mõningad neist on ka eri uskumusega, siis seal chatis suhtlen ma pigem jälle äärmiselt konservatiivselt ja mõtlen enne 7 korda kui midagi sinna üldse lisan. Meie oma tiimiliikmetega chatis aga lobiseme teinekord
täiesti niisama tühjast-tähjast, mis parasjagu meelel või keelel juhtub olema.. :)

Avalikumas Interneti ruumis tuleks minu meelest täpselt samamoodi arvestada, kuhu sa midagi postitad.

"CHALLENGES OF THE GLOBAL INFORMATION SOCIETY"

Sellel nädalal töötasin läbi Pekka Himanen'i ülimalt huvitava artikli teemal "CHALLENGES OF THE GLOBAL INFORMATION SOCIETY".


Arvestades asjaolu, et antud artikkel valmis juba enam kui 10 aastat tagasi, on hämmastav lugeda millise täpsusega on autor tuleviku trende ette näinud. Autori poolt välja toodud 10 peamist tuleviku ühiskondade valupunkti on kõik tänapäeval kenasti esindatud ja on selgelt näha meie ühiskonna kiiret liikumist just nendes suundades, millest Pekka oma artiklis pikemalt kirjutab. 

Minu jaoks tõusid Pekka artiklist kokkuvõtvalt esile peamiselt 3 olulisemat punkti:

- vajadus loominguliste ja paindlike inimeste järele
- vananeva ühiskonna väljakutsed
- haridusreform 

Vajadus loominguliste ja paindlike inimeste järele

Selleks, et meie ühiskond õiges suunas liiguks, on meil vaja olla loomingulised ja innovaatilised. Me vajame töötajaid, kes suudaksid mõelda kastist välja. Töötajaid, kes oleks motiveeritud olema innovaatilised ja leidma viise kuidas igapäevaseid, aegunud ja ajakulukaid tegevusi/kohustusi efektiivsemaks muuta. Seda selleks, et inimestel oleks rohkem aega innovaatiliste lahenduste välja töötamiseks.
Seda suunda näen mina oma töös hetkel väga selgelt. Meie tiimi igapäevased korduvad tegevused, mida ei ole võimalik päris lõpuni automatiseerida lükatakse Hiina partnerite vastutusvaldkonda ja meie igapäevaseks ülesandeks on tegeleda suure pildi probleemide lahenduste ning uute innovaatiliste võimaluste leidmisega. Õnneks on minu tööandja piisavalt paindlik ja toetav - meie töötunnid ei ole loetud, mitte mingit kohustust ei ole kontoris kohapeal tööd teha ning vaba aja tekkimisel on meil võimalus ise endale uus meelepärane ülesanne/suund otsida. See on aga kahjuks hetkel veel Eestis väga väheste inimeste igapäev. Enamik Eesti tööandjaid paraku veel nii paindlikud ei ole ja ei oska ka sellise töökorralduse pluss pooli ilmselgelt hinnata.

Vananeva ühiskonna väljakutsed

Maailma rahvastiku vananemisprobleem, ei ole kaugeltki mitte ainult Eestis aktuaalne teema. Kahjuks on see aina süvenev mure enamikes Euroopa riikides ja ka Ameerikas.
Selle asemel et meie noored saaksid oma aega loominguliste mõtete ja ideede peale kulutada, peavad nad hetkel higi palel tööd rabama, et ühiskonda üleval pidada. Minu meelest on üheks peamiseks probleemiks meie ühiskonnas hetkel laialt levinud vale arvamus, et igasugune töö vanemas eas on tervisele kahjulik. Ma olen enam kui kindel, et enamik vanemaid inimesi Eestis teeksid hea meelega tööd edasi, kui neil oleks selleks sobivad tingimused. Siin aga tuleb jällegi mängu tööandjate paindlikkus, mis võiks paljuski antud probleemi leevendada.

Haridusreform

Haridus on loomulikult kogu ühiskonna muutuste alge. Selleks, et muutuks ühiskond on vaja muuta inimeste mõtlemist. Ja kus oleks veel parem ja lihtsam inimeste mõtlemist muuta ja mõjutada kui mitte koolis? Ma olen igati Pekka mõtetega ka selles punktis nõus, et koolisüsteemil on selles osas väga palju võimalik ära teha, kuidas inimene tulevikus mõtleb ja maailma näeb. Kui koolisüsteem toetab loomingulisust, tunnustab isikupärasust ning on paindlik ja arvestav inimeste eripärasustega siis loome me sellega suurepärase ja soodsa pinnase loovate ja mõistvate inimeste pealekasvuks.


Artikkel üldiselt meenutas mulle väga ühte raamatut, mida hiljuti lugema sattusin: "The Revolt of the Masses" José Ortega y Gasset'i poolt. See raamat on küll kirjutatud juba palju palju varasemal ajal ja käsitleb pisut teist laadi ühiskonna väljakutseid, kuid oli samamoodi pigem tulevikku vaatav ühiskonna kriitiline teos.