Selle nädala teemaga lähemalt tutvudes meenusid mulle kaks olukorda, kus täiesti süütud ja heasoovlikud inimesed interneti pahalaste küüsi on sattunud.
Esimene kord meenus mulle nii umbes 10 aasta tagusest ajast, kus ma ise ühes suuremas pangas tellerina töötasin. Ühel heal päeval astus minu ette üks armas naisterahvas, kes oli nii umbes 50ndates aastates ja täielikult mõistuse juures. Ta rääkis mulle, et soovib teha ühte suuremat ülekannet oma tuttavale Sveitsis ning tuli selleks panka, et ta oli oma interneti panga koodid hiljuti just ära kaotanud. Kui ma temalt täpsemat infot küsisin, et kellele ja kuhu panka ja millisele arvele ta ülekannet soovib teha, võttis too oma kotist välja kokkumurtud paberi. See oli väljatrükk tema e-mailist, mille oli selle tuttava käest saanud. Kirja lähemalt uurides, tundus see kõik mulle kuidagi kahtlane, kuid ei tahtnud ka liigselt uudishimulikuna tunduda. Otsustasin siiski asja veidi lähemalt uurida ja küsisin naiselt ikkagi, kuidas ta selle tuttavaga üksteist tunnevad? Seejärel selgus, et ta tegelikult ei tunnegi seda härrat, aga too olla talle hiljuti väga meeleheitliku kirja kirjutanud, kus ta temalt abi palus ja raha ülekandeks andmed jagas. Asi muutus minu jaoks veelgi kahtlasemaks, kui ta rääkis, et oli juba kuu aega tagasi mehele suurema summa raha maksnud, mille mees talle tagasi lubas maksta, aga enne seda oli naiselt veel veidi raha juurde küsinud. Otsustasin seejärel, et ei saa seda asja niisama minna lasta ja läksin juhataja jutule. Juhataja võttis asja enda hooleks, uuris asja veelgi põhjalikumalt ja läks hiljem naisega isegi politseisse. See juhtum on mul tänini selgelt meeles. Ma mäletan täpselt, kui kahju mul tookord sellest naiivsest naisterahvast oli ja kui abituna ma ennast tookord selles olukorras olles tundsin.
Teine, esimesele korrale mõneti sarnane lugu, juhtus aga juba alles hiljuti ja ühe minu tuttavaga. Ühel päeval helises ta telefon ja seal kõneles keegi härra Microsofti töötaja ning väitis, et tema arvutis on mingi viirus ja selle hävitamiseks on tal vaja pääseda tema arvutisse. Kuna helistaja tundus minu tuttavale esinduslik ja pädev, siis ta uskus teda ja tõmbaski enda arvutisse soovitatud tarkvara kaugjuhtimise võimaldamiseks. Niipea, kui tarkvara sai arvutisse laetud, mõistis õnneks mu tuttav, et see ei ole kuigi loogiline ja tõmbas kiiresti arvuti ja interneti välja. Seejärel installeeris endale Windowsi uuesti. Hiljem muidugi selgus, et tema ei olnudki ainuke, kes seda laadi pettuse ohvriks langes. http://sakala.postimees.ee/4072413/microsofti-tootajana-esinenud-hakker-tungis-kooli-arvutisse
Kui esimesel juhul lõppes lugu päris kurvalt, siis teisel juhul oli õnneks inimesel piisavalt taipu ja nutikust, et ennast kõige hullemast tagajärjest päästa. Siiski on tunne, et pahalased muutuvad ajaga aina kavalamaks ja tulevad välja väga usutavate lugudega, et pahaaimamatute inimeste elu segada.
"Mitnicki valemi" kolm komponenti
Siinkohal oleks minu meelest kõige suurem osakaal teha koolitusel - inimesed saavad sel teemal ennast ise väga paljuski harida. Ka ühiskondlikul tasandil teavitustöö ei jookseks muidugi just kellegil mööda külgi maha. Kuigi sellised teemad on justkui ära leirdatud popmuusika hit, siis ilmselgelt on selle alast teadlikkust vaja inimestes siiski veelgi laiendada. Tehnoloogilise poole pealt, tasuks tavakasutajal kindlasti paigaldada arvutisse heal tasemel antiviirusprogramm, mis teda võimalikkest kahtlastest rünnakutest ja programmidest hoiataks. Ning reegilite poole pealt vaadatuna, tasuks inimestel oma e-posti haldus üle vaadata. Kindlasti tuleks luua kindel süsteem, mis sordiks välja kõiksugu kahtlase väärtusega e-mailid, et inimestel ei tekiks isegi mitte ahvatlust võõraid kirju avada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar